HD katsesaated Prantsusmaal

Prantslastest veel.

Paralleelselt Pariisis, Lyonis ja Marseille'is alustati 19. septembril katseid maapealse võrgu HD-saadetega. Kuni 2006. aasta jaanuarini kasutatakse kanaleid HD1 ja HD2, et edastada erinevate prantsuse telekanalite saateid kõrglahutusega MPEG-4 formaadis. Katsesaated toimuvad vaheldumisi nii telekanalite "ülesskaleeritud" tavaprogrammi kui tegeliku kõrglahutusega saateid edastades. Telekanal M6 on teatanud, et kavatseb järgmisel aastal eetrisse anda 160 tundi HD-materjali ja 2008 juba 500 tundi HD-materjali.

Prantsuse TPS HDl 23 000 vaatajat

Satellifax teatas läinud nädalal, et prantslaste maksu-tv operaatori TPSi HD-paketiga on liitunud 23 000 vaatajat. Tõtt-öelda oli paketil 20 000 vaatajat juba jalgpalli MMi ajaks, seetõttu järeldan, et edasine liitumine ei paku ülejäänud 63 miljonile prantslasele erilist huvi. Pole ka midagi imestada, sest TPSi HD "pakett" koosneb alates möödunud aasta novembrist, mil ta käiku lasti, muutumatult vaid kolmest kõrglahutusega telekanalist (TF1, M6 ja TPS Star), kaks kanalit: Arte ja Ushuaia TV näitavaid HDs üksikuid saateid. Isegi üksnes viie euro eest kuus pole seda just eriti palju, kas pole?

Esimene linnuke

HD-valmidusega telereid on kõik Euroopa tehnikapoed täis, nüüd siis on saadaval esimene seade, mille abil on võimalik kõrglahutusega videot ka salvestada ja filmegi vaadata. Pisut kummalisel kombel on selleks hoopis sülearvuti: Sony VGN-AR 11S, millel järgmised silmapaistvad tehnilised omadused:

• 17-tolline WUXGA laiekraan (1920x1200), mis võimaldab näidata kõiki kõrglahutusega video standardeid;
• Blu-ray Super Multi Double Layer optiline kettaseade, mis salvestab muuhulgas ka Blu-ray 50 GB kahekihilistele toorikutele;
• kaks 100 GB kõvaketast, millel 5400 p/m;
• HDMI väljund.
  

AR 11S on esialgu varustatud Windows XP Media Center 2005 operatsioonisüsteemiga, Inteli 2,0 GHz Duo protsessori ja pisut kasina 1 GB mäluga, misõttu NVIDIA GeForce Go 7600 GT videokaart 256 MB videomäluga ei tule ilmselt seadmele kahjuks.

Ligi 4 kilo kaaluval arvutil on sisseehitatud TV-tüüner ja pult. Grüünesse ja koolipinki seda kobakat ilmselt ei tassi, kuid koduseks kõrglahutusega meediakeskuseks peaks Sony uus lelu küll hästi sobima.

Saksamaal maksab AR 11S 3000 eurot, Suurbritannias 2000 naela, oktoobri keskpaigast lisanduval mudelil 12 S on mälu 2 GB, kuid hind väidetavalt sama.

HD DVD ja Blu-ray

Kuhu siis kõrglahutusega videot salvestada? Eks ikka laserplaadile. Kuid tavapärane DVD-tehnoloogia, mis tänaseks juba üheksa-aastane, selleks ei sobi, sest esiteks võimaldab andmeedastust vaid kuni 11 Mbit/s (HD DVD ja Blu-ray mõlemad 36 Mbit/s), teiseks mahutab üksnes kuni 8,5 GB andmeid, samas kui HD DVD mahutab 15-90 GB ja Blu-ray 25-100 GB, sõltuvalt kihtide ja kasutatavate poolte arvust, kolmandaks toetab DVD vaid tavavideot eraldusvõimega kuni 720x576 pikslit. MPEG-2 kõrval võimaldavad uued tehnoloogiad ka värskema ja tõhusama H.264 MPEG-4 AVC pakkimismeetodi kasutamist. Lisaks on uute formaatide puhul tagatud kõrgem andmete turvalisus ja kadudeta helivormingute (DTS HD, Dolby TrueHD) kasutamise võimalus.

DVD foorum nimetas 2003. aastal DVD-tehnoloogia järeltulijaks Toshiba arendatud Advanced Optical Disc'i, andes sellele nimeks HD DVD. Toshiba taga seisavad selle formaadi arendamisel näiteks NEC, Microsoft, Sanyo, HP ja Intel.

Sony ja Philips, olles ilmselt frustreeritud eelmises, kompromissina DVD kasutuselevõtuga lõppenud formaadisõjas vastaspoolega kokkuleppele minemisest, töötasid juba aegsasti järgmise põlvkonna tehnoloogia kallal. Tulemuseks oli Blu-ray Disc. BD toetamisest on teatanud veel Matsuhita (Panasonic), Pioneer, Hitachi, Dell, Thompson, LG, TDK, Samsung, Apple ja mitmed teised.

Tegelikult kasutatakse mõlemal plaadil sinist laserit. Lühem lainepikkus (405 nm) tagab optilisele kettale suurema andmemahu salvestamise. Võrdluseks, CD puhul kasutatakse infrapunalaserit (lainepikkus 780 nm), DVD puhul punast laserit (650 nm). HD DVD ja BD erinevus seisneb peamiselt andmesalvestusradade laiuses ja plaadi pinnakihi paksuses. HD DVD kasutab DVDga sama pinnakihi paksust 0,6 mm, BD aga palju vähem: 0,1 mm, et laser tuleks toime andmete lugemisega kitsamast avast. Selle tulemusena ongi BD mahutavus suurem, kuid tootmine (loe: hind) kallim.

50 GB plaadile on võimalik salvestada umbkaudu 9 tundi kõrglahutusega videot. HD DVD teoreetiline piir on juba 60 GB, samas BD puhul väidetakse, et olemas on 100 GB prototüüp ning saavutatav on ka 200 GB.

Ka Hollywoodi filmitootjad on sarnaselt tehnoloogiakorporatsioonidele lõhenenud. Nt Universal toetab hetkel vaid HD DVDd ja 20th Century Fox vaid BDd, mis tähendab, et ühe filme pole mõtet teises formaadis plaatidele oodata. Siiski on sõlmitud lepinguid, et edastada filme mõlemas formaadis (sh Warner, Walt Disney, Paramount, Buena Vista).

HDTV ja HDV

Eespool oli juttu sellest, et kõrglahutusega televisiooni leviku ja edu saab tagada vaid selle sisu ehk programm, mida HDTV vahendusel edastatakse. 22. mail 2006 käivitas Suurbriannia bSkyb HD paketi, milles seitse HD kanalit, lisaks on ilma abonemendita võimalik vaadata BBC HD testkanalit. Alguse kohta pole paha? Siiski on HD-kanalite värske vaatajaskonna seast kostnud nurinat, et programm on väga piiratud. Tõepoolest, näiteks Discovery HD edastab ööpäevas alla kümne saate, mida pidevalt korratakse, ka näidatavate filmide hulk on esialgu üsnagi piiratud. Seda kõike seetõttu, et HD formaadis salvestatud toodangut ei ole veel piisavalt palju. Kinofilmide kõrglahutusega edastamine ei tohiks iseenesest probeem olla: on ju 35mm film, millele Hollywoodis seni enamik toodangut filmitakse, umbkaudse resolutsiooniga 4000x3000, mis analoogfilmi omadusi arvesse võttes teeb välja umbes sama, mis kõrglahutusega digipilt. Iseküsimus muidugi, kas tõstatub sama probleem, mis värvitelevisiooni tulekul mustvalge asemele: lavadekoratsioonid ja eriefektid peavad olema enam viimistletud, kuna vaataja näeb pisimaidki detaile väga selgelt.

BBC on teatanud, et kavandab kogu oma toodangu kõrglahutuse standarditega vastavusse viimist aastaks 2010. See tähendab, et kogu materjal salvestataks HD-kaameratega.

Ka tarbijatel on võimalus kõrglahutusega videot (High Definition Video, edaspidi HDV) vastava videokaamera abil salvestada. HDV töötas välja JVC, esimene kaamera (GR-HD1) jõudis turule 1. jaanuaril 2003 ja salvestas videot resolutsiooniga 720i. Teine HDV kaamera, Sony HDR-FX1 saabus turule septembris 2004. HDR-FX1 resolutsioon on 1440x1080. Mõlemad kaamerad ja ka mõned järgmised mudelid (nt Sony HDR-HC1 ja selle järeltulija HDR-HC3) salvestavad kõrglahutusega videot kümnendivanusele MiniDV kassetile, tehes samas kõrglahutusega video ka tavatarbijale taskukohasemaks. 2005. aastal tutvustas HDV kaamerat ka Canon, tuues turule professionaalidele mõeldud mudeli XL-H1. Panasonic otsustas minna oma teed ja tegi katseid standardiga DVCPRO-HD.

Kassettide kerimine on digitaalajastul muidugi pisut kummaline, ilmselt seetõttu teatasid Sony ja Panasonic 2006 uue standardi AVCHD (Advanced Video Codec Compression) väljatöötamisest. Kasutades pakkimismeetodit MPEG-4 AVC (H.264) on võimalik salvestada kõrglahutusega videot ka 8 cm DVDle ja sisseehitatud kõvakettale, sest just need salvestusviisid on viimase aja tavakaamerates väga populaarseks osutunud. Oktoobriks 2006 on Sony kavandanud esimese DVDle salvestava (HDR-UX1) ja 30 GB kõvakettaga (HDR-SR1) 1080i HDV-videokaamera turuletoomise. Ka JVC on teatanud, et toob 2007 turule tavatarbijale suunatud HDV-kaamera, millel sisseehitatud kõvaketas ja eraldusvõime 1080p.

HD ready

Alates 2005. aastast võttis EICTA (European Information, Communications and Consumer Electronics Technology Industry Associations) kasutusele märgistuse HD ready ja avaldas selle kasutamise tingimused. Tegemist on miinimumnõuetega, millele peavad vastama HD valmidusega kuvaseadmed. EICTA eesmärk oli eristada antud seadmeid teistest turul olevatest, mis ei pruugi olla suutelised töötlema ega näitama kõrglahutusega videopilti.Ka USAs on märgistus HD ready kasutusel. Seal omistatakse see seadmetele, mis suudavad kuvada 720p, 1080i või 1080p signaali komponent- või digitaalsisendi (DVI, HDMI) vahendusel.

Sarnased on standardi üksikasjad ka Euroopas. HD ready spetsifikatsioon koosneb kahest osast: nõuded ekraanile ja nõuded selle videosisendile.

Miinimumõuded HD ready ekraanile:

• see peab olema suuteline kuvama vähemalt 720 füüsilist rida, mis on
  
• küljesuhtega 16:9 (laiekraan).

Nõuded HD ready ekraani videoliidesele:

• standardse pistikuga või levinud adapteriga ekraaniga vahetult ühendatud analoogsisend YPbPr ja
  
• digitaalsisend DVI (Digital Visual Interface e digitaalne visuaalliides, mis edastab digitaalset videopilti) või HDMI (High-Definition Multimedia Interface e kõrglahutusega multimeedialiides, mis edastab nii digitaalset pilti kui heli) toetusega koopiakaitsele (HDCP) ja võimalus võtta vastu järgmisi videoformaate:
• 1280x720, 50 ja 60 Hz täisrealaotusega (720p)
• 1920x1080, 50 ja 60Hz ülerealaotusega (1080i).

Tasub tähele panna, et mitte kõik HD ready ekraanid või telerid ei ole suutelised kuvama täiskõrglahutusega (full HD) videopilti (1080 rida). 2006. aastal turule toodud pildikastid vastasid valdavalt nn väikesele HDTV standardile (spetsifikatsioonid peamiselt kas 1024x720 või 1366x768), mis võimaldab kuvada üle 700 vertikaalse rea, kuid mitte 1080 rida. Euroopa HDTVd edastavad telekanalid kasutavad valdavalt just formaati 1080i ja madalama edaldusvõimega ekraanid peavad pilti madalamale resolutsioonile teisendama, sellega aga kaasnevad vältimatult kaod.

Pisut ajalugu

Katseid kõrglahutusega televisiooniga alustati Jaapanis juba möödunud sajandi kuuekümnendatel, toona muidugi analoogformaadis. Riiklik telekontsern NHK on selle arendusega tegelenud üle kolmekümne aasta. Käesoleval ajal on maailma suurim HDTV turg siiski USA, kus 2005. aastal oli üle 10% kodudest varustatud HD teleriga. HDTV arengu pant on selle sisu - saated, mida on võimalik jälgida. Juba 2004. aastal toodeti USAs üle 300 000 tunni kõrglahutusega saateid, seriaale, filme või otseedastusi. Tänaseks on HDTV edastustega alustanud kõik suuremad telekontsernid (ABC, NBC, CBS, FOX jt).

Kui Ühendriikides on analoogtelevisioonist loobumine ja kõrglahutusega digitelevisioonile üleminek tihedamalt seotud, siis Euroopas ei kiirustata HDTVga, vaid pigem üksnes digitaaltelevisioonile üleminekuga. Euroopa Komisjon on viidanud, et selle põhjus on sidusrühmade soov ressursse ja kulusid kokku hoida, edastades pigem mitut SDTV kui ühte HDTV kanalit.

Euroopa esimene HDTV kanal Euro1080 (nüüd HD1) alustas 1. jaanuaril 2004 - alles viis aastat hiljem kui esimene HDTV kanal USAs. Aasta hiljem saabus kindlus ka standardite osas: EICTA võttis HDTV seadmete jaoks kasutusele märgistuse HD Ready. Juunis 2005 alustas tegevust Belgia ettevõttele Alfacam kuuluv teine kanal HD2. Oktoobris alustas HD formaadis katsesaadetega Saksa eratelekompanii ProSiebenSat.1, novembris hakkas kolme temaatilist HDTV kanalit edastama Saksa tasuline pakett Premiere.

Rohkem Euroopa kanaleid käivitus aastal 2006, mil Torino taliolümpiamänge ja Saksamaal toimunud jalgpalli MMi edastati HDs. Suurbritannias alustas katsesaateid BBC, BskyB käivitas HD paketi ja mitmed teised kontsernid hakkasid edastama oma esimesi HD kanaleid (TPS, CanalSat, Canal Digital, Canal+, Polsat, SVT).

Millest jutt?

HDTV ehk high-definition television on kõrglahutusega televisioon. Tegemist on standardiga, mis võimaldab senistest (PAL, SECAM, NTSC) märkimisväärselt kõrgemat eraldusvõimet e resolutsiooni ja seega elutruumat pilti. HDTV erlaldusvõime on vähemalt kaks korda suurem kui SDTVl ehk tavalahutusega televisioonil, mille vahendusel edastavad saateid näiteks Eesti telekanalid, HDTV pilt on ka parem kui DVDde oma. Postituse alguses on Vikipeedia joonisel ära toodud nii tavatelevisioonistandardid NTSC (kasutuses valdavalt USAs) ja PAL (levinud Austraalias ja Euraasias) kui HDTV "väiksem" formaat 1280x720 pikslit ja "täis-HDTV" 1920x1080 pikslit. Seetõttu võib öelda, et tavatelevisiooni pildis kuvatakse 400 000 pikslit võrrelduna HDTV 1 ja 2 miljoni piksliga.

Kuid mitte resolutsioon ei määra kõike. Keerulisemaks teeb asja see, et HDTV pildil on kolm näitajat:

1. ülal juba mainitud eraldusvõime e resolutsioon;
2. tavaline ülerealaotus (interlaced) või täisrealaotus (progressive scan);
   
3. kaadrite või väljade arv sekundis e pildisagedus e kaadrisagedus (frame rate).

Tavapäraselt viidatakse resolutsioonist rääkides pildi vertikaalsete ridade arvule, mis on vastavalt kas 720 või 1080.

Realaotuse tähis on vastavalt kas i või p, millele lisandub kaadrite arv. Täisrealaotus (progressive scan) on pildilaotusmeetod, mille puhul kaadrit moodustavad horisontaaljooned joonistatakse ekraanile järjest, samas kui tavarealaotuse puhul joonistatakse pilti kaks korda poolkaadrite kaupa (esmalt teine, neljas, kuues jne joon, alles seejärel esimene, kolmas, viies jne joon).

Seega oleks korrektne viidata näiteks kujul 1080i50, mis tähendab pilti resolutsiooniga 1920x1080, millel on tavaline ülerealaotus ja väljade arv sekundis on 50 (25 kaadrit). Kaadrite või väljade arvu sageli ei mainita, piirdutakse vertikaalsete ridade arvu ja realaotuse tüübiga ja teave esitatakse kujul 720p või 1080i, need kaks on ühtlasi ka levinumad HD standardid käesoleval ajal, 1080i puhul on tavaliselt tegemist 50 v 60 väljaga, mis tõlgendub vastavalt 25 või 30 kaadriks sekundis. 1080p puhul on täiskaadreid sekundis 24, 25 või 30.



Erinevalt SDTVst on HDTV pildi standardne kuvasuhe on alati 16:9. HDTV standard võimaldab ruumilise heli Dolby Digital 5.1 edastamist.

Algus

Berliinis 1.-9. septembrini toimuval tehnoloogiamessil IFA 2006 tuuakse välja üksjagu uusi ja põnevaid HD seadeid Euroopa turu jaoks. Customer confusion e tarbijate segaduses olek on üks põhjus, miks otsustasin enda huvi ja teadmisi asja vastu jagada. Kõrglahutusega televisiooni arengus on Euroopa seni jäänud vaeslapse ossa, Jaapani ja USA varju. Täna, esimesel septembril 2006 näib siiski, et asjad hakkavad ka vanas maailmas liikuma. Sellest ka käesolev ajaveeb: järgmise vähemalt aasta jooksul näeme palju huvitavaid arenguid ja tooteid, mis on ühest küljest põnevad ja teisest küljest põevad lastehaigusi ning tekitavad tarbijates pettumust. Kavatsen vähemalt huvipakkuvamat osa sellest uurida ja hinnata, et anda ülevaateid eesti keeles. 1. septembril 2007 on aeg teha järeldusi: kuidas on kõrglahutusega televisioon ja video Euroopas kanda kinnitanud.